Thomas Gordoni lastevanematele mõeldud programm õpetab, kuidas lastega tulemuslikumalt suhelda ning pakub juhiseid, kuidas lahendada igapäevaseid tülisid. Raamatu keskmes on kolm mõistet - aktiivne kuulamine, mina-sõnumid ja kaotajateta konflikti lahendamise meetod. Kui kaasata lapsed juba varakult probleemide lahendamisse, kasvavad neist vastutustundlikud ja teistega arvestavad inimesed.
Definitsioon vanemaile, kes julgevad olla ausad
Vanemad on inimesed, mitte jumalad. Nad ei pea olema tingimusteta sallivad ega pidevalt lastega nõustuma. Samuti ei tohiks nad heakskiitu teeselda, kui nad tegelikult mõnda asja ei talu. Ehkki lapsed eelistavad olla tunnustatud, suudavad nad konstruktiivselt toime tulla ka vanemate laitusega, kui vanemad edastavad selgeid ja ausaid, oma tõeliste tunnetega kooskõlas olevaid sõnumeid. See mitte ainult ei lihtsusta laste toimetulekut vanemate vastuseisuga, vaid aitab näha oma vanemas inimest, kes on aus ja inimlik – kedagi, kellega on tore suhelda.
Kellel on probleem?
Põhiküsimus on selles, kellele kuulub probleem. Paljud vanemad võtavad enda kanda laste probleemid, selle asemel, et julgustada neid oma probleemidele ise lahendusi otsima. Kui vanemad mõistavad, kellele probleem kuulub, võib see põhjalikult muuta nende käitumist oma lapsega.
Näide - probleem on vanemal:
- Vanemal on kiire, laps venitab.
- Laps unustab helistada, et jääb lõunale hiljaks.
- Teismeline paneb muusika nii valjusti mängima, et vanemad ei kuule teineteist.
Näide - probleem on lapsel:
- Üks lapse sõber ei tee temast välja.
- Kodused ülesanded on lapse meelest liiga rasked.
- Laps on õpetaja peale vihane.
Just siis, kui probleem on lapsel, tekib vanemal sageli kiusatus sekkuda, võtta vastutus probleemi lahendamise eest enda peale ja süüdistada end, kui sellega toime ei tulda. Lahenduseks on see, et probleem tuleks jätta lapsele ja lasta tal ise lahendus leida. See lähenemine koosneb järgmistest osadest:
- Kõik lapsed puutuvad kokku elus probleemidega;
- Lastel on uskumatu võime leida oma probleemidele häid lahendusi;
Kui vanemad annavad lastele valmis lahendused, jäävad lapsed sõltuvaks ega arenda välja probleemi lahendamise oskusi. Kui vanemad võtavad enda kanda laste probleemid ja ühes sellega vastutuse leida häid lahendusi, pole see mitte ainult ränk koorem, vaid ka võimatu ülesanne. Kui vanem suudab nõustuda sellega, et probleem on lapse ja mitte tema oma, võib ta olla palju parem abimees, kui laps parasjagu probleemi lahendamisega tegeleb. Teatud probleemide lahendamiseks on vaja vanema abi, kuid pikemas plaanis on kõige rohkem kasu sellest, kui hoiduda otseselt sekkumast.
Heakskiit
Kõikidest heakskiidu tagajärgedest pole ükski nii oluline kui lapse sisetunne, et teda armastatakse. Sest teise tunnustamine „sellisena nagu ta on“ tuleneb ju armastusest, tunda hinnatuna tähendab tunda end armastatuna. Üks asi on see, kui vanem tunneb, et ta kiidab lapse käitumise heaks; teine asi on muuta see ka lapsele arusaadavaks. Kui vanema hoolivus ei jõua lapseni, ei pruugi sellel olla mingit mõju. Vanemal tuleb õppida oma heakskiitu väljendama nii, et laps seda tunnetab.
Mittesõnalise heakskiidu väljendamine:
Väljendage heakskiitu sellega, et te ei sekku – kui laps teeb midagi ja teie hoiate käed eemal on see mittesõnaline heakskiidu avaldus. Paljud vanemad ei mõista, et nad saadavad laitva sõnumi juba sellega, et sekkuvad ta ellu, suruvad ennast peale, küsivad kõikvõimalikke küsimusi või ühinevad tema tegevusega. Seega – mitte millegi tegemine olukorras, kus laps on mõnest tegevusest haaratud, võib väljendada selgelt vanemlikku heakskiitu.
Passiivne kuulamine kui heakskiidu väljendus – vaikus ehk passiivne kuulamine on võimas mitteverbaalne sõnum, mida võib edukalt kasutada selleks, et inimene tunneks 100% heaks kiidetuna.
Näide:
Laps: Mind saadeti täna direktori juurde.
Vanem: Jah?
Laps: Jah. Õpetaja ütles, et ma räägin tunnis palju.
Vanem: Hm.
Laps: Ma ei salli seda vanameest. Ta jutustab klassi ees oma muredest või lapselastest. Sa ei kujuta ette, kui igav see on.
Vanem: Mh-mhh.
Laps: Hea õpetajaga käitun ma alati hästi, aga kui tuleb tema taoline, pole mul õppimise tuju. Miks nad küll lasevad sellisel inimesel lapsi õpetada?
Vanem: (kehitab õlgu)
Laps: Ma arvan, et mul on targem sellega leppida, sest ma ei saa endale õpetajaid valida. Viletsaid õpetajaid on rohkem kui häid ja kui ma lasen neil oma tuju rikkuda, siis ei saa ma enam selliseid hindeid, et kolledžisse pääseda. Ma arvan, et teen niiviisi ainult endale halba.
Hoiakud, mida aktiivne kuulamine eeldab
- Teil peab olema soov kuulata, mida lapsel on öelda. See tähendab, et olete valmis kuulamiseks aega varuma. Kui teil aega pole, tuleb seda öelda. Te peate tahtma last just sellel hetkel ja selle probleemiga aidata. Kui te seda ei taha, oodake, kuni tunnete vastavat soovi.
- Peate olema valmis heaks kiitma lapse tundeid, ükskõik millised need pole.
- Te peate uskuma, et laps suudab oma tunnetega ise toime tulla, need läbi töötada ja probleemidele lahendused leida.
- Peate mõistma, et tunded on ajutised, mitte püsivad. Tunded muutuvad – vihkamisest võib saada armastus, meeleheide võib asenduda lootusega.
- Peate nägema oma lapses iseseisvat inimest – ainulaadset isiksust, kes pole enam teiega ühendatud; eraldiseisvat inimest, kellele olete andnud tema enda elu ja eneseteadvuse.
Kuidas aktiivse kuulamise oskust rakendada
Kõige õigem on aktiivset kuulamist kasutada siis, kui lapsel on probleem. Tavaliselt tunnevad vanemad need olukorrad ära, kui kuulevad last oma tundeid väljendamas. Selleks, et ära tunda õige hetk, millal kasutada aktiivset kuulamist, tuleb vanematel end häälestada „mul on probleem“ tüüpi tundeavaldusi kuulma. Lapsel on probleem siis, kui miski ei lase tal oma vajadusi rahuldada. Sel juhul pole probleem vanemal, sest lapse käitumine ei mõjuta otseselt vanema vajaduste rahuldamist. Vanemapoolne aktiivne kuulamine on kohane ja kasulk siis, kui lapsel on probleem, aga ääretult sobimatu juhul, kui probleem on vanemal endal.
Näide – lapse probleem:
- Alex tunneb, et üks sõber tõrjub teda;
- Linda on murest murtud, sest keegi ei kutsunud teda lõpupeole;
- Rodney saab vihaseks, kui ta ühes mängus vennale kaotab.
Laste masendused, hämmastused, ilmajäämised, mured ja ebaõnnestumised on nende endi, mitte nende vanemate probleemid. Enamik emasid-isasid kipub liiga palju lapse probleeme enda omaks pidama. Kui vanem tunnistab, et lapsel on probleem, ei tähenda see, et tema kui vanem ei võiks lapsest hoolida, tema pärast muretseda või aidata. Ent vastutus probleemi lahendamise eest peaks jätma lapsele. Aktiivse kuulamise abil saab suunata lapsi, et nad leiaksid oma probleemidele ise lahendusi.
Levinumad vead, mida aktiivsel kuulamisel tehakse
- Lastega manipuleerimine „suunamise“ kaudu – mõnedel vanematel ebaõnnestub aktiivne kuulamine seetõttu, et nende eesmärgid on valed. Nad soovivad uut oskust kasutada selleks, et panna lapsed käituma või mõtlema nii nagu nemad õigeks peavad. Aktiivne kuulamine pole mõeldud selleks, et juhtida last soovitud suunas. Uks tehakse lahti ja virutatakse jälle kinni – vanem nagu ütleks: „Kuule räägi, mida sa tunned, ma mõistan sind“. Ja seejärel kui ta kuuleb, mida laps tunneb, paneb kõrvad ruttu kinni, sest kuuldu ei meeldi talle.
- Papagoi vanem – paljud vanemad teevad aktiivse kuulamise juures selle vea, et peegeldavad või kordavad vaid laste öeldud sõnu, mitte tundeid.
- Kuulamine ilma empaatiata – paljud vanemad tegelevad aktiivse kuulamisega, kuid nad ei taju soojust ja empaatiat, mis peaks saatma nende pingutusi. Empaatia on osake suhtlemisest, mis annab sõnumi saatjale mõista, et kuulaja tunneb koos temaga – paneb end tema asemele ja vaatab hetkeks maailma läbi tema silmade.
- Aktiivse kuulamise vale ajastatus – mõnikord ei taha lapsed tunnetest rääkida, isegi mitte empaatilisele kuulajale. Võib-olla soovivad nad mõnda aega olla oma tunnetega isekeskis. Vanemad peaksid austama lapse privaatsust ning mitte sundima teda rääkima.
Kuidas kuulata väikeseid lapsi, kes ei oska end veel sõnades väljendada
Väga väikese lapse emad-isad peavad õppima kuulama niisama täpselt kui vanemate laste vanemad. Mida täpsem on vanema ja lapse vaheline suhtlus, seda paremini suudab vanem lapse vajadustest aru saada. Mida noorem on laps, seda vähem saab loota tema enda võimete peale. Väiksemate laste puhul eeldab probleemi lahendamine vanematelt suuremat sekkumist. Esimestel eluaastatel on tähtis, et vanemad oleksid peaaegu alati kohal. Imik vajab oma vanemaid, sest see on eluliselt tähtis. Seetõttu soovitavad ka lastearstid, et vanemad oleksid esimesel paaril kujunemisaastal, mil laps on väga abitu ja sõltuv, pidevalt tema lähedal.
Ebaefektiivsed viisid laste käitumisse sekkumiseks
- Lahendussõnumi saatmine – käsutamine, suunamine, kamandamine (nt „Mine mängi midagi“, „Mine tee oma kodused ülesanded ära“); hoiatamine, korrale kutsumine, ähvardamine („Kui sa kohe ei lõpeta, tõstan häält“, „Kui sa seda kohe ära ei korista, siis sa veel kahetsed“); manitsemine, jutlustamine, moraali lugemine („Niimoodi küll ei tohiks käituda“, „Enda järelt tuleb alati koristada“); nõu andmine, soovitamine või lahenduse pakkumine („Miks sa ei lähe välja mängima?“)
- Lastele on vastumeelne, kui neile öeldakse, mida nad peavad tegema, samuti ei pruugi teie lahendus neile meeldida. Saates lapsele lahenduse, teatate ühtlasi: „Ma ei usalda sind lahenduse valmisel“. Lahenduse saatmine ütleb lapsele, et teie vajadused on tähtsamad kui tema omad.
- Alandava sõnumi saatmine – hukkamõist, kritiseerimine, süüdistamine („Sa peaksid seda ise paremini teadma“, „Sa oled paha laps“); sildistamine, naeruvääristamine, häbistamine („Sa oled üks rikutud jõmpsikas“, „Häbi-häbi“); tõlgendamine, analüüsimine („Sa püüad mind vihale ajada“, „Sa tahad alati mängida just seal, kus ma tööd teen“); õpetamine, juhendamine („Ei ole viisakas teisi katkestada“, „Kuidas sulle meeldiks, kui ma sulle nii teeks?“).
Efektiivsed viisid laste käitumisse sekkumiseks
Sina keel ja mina keel – üks lihtne võimalus eristada tõhusat sekkumist ebatõhusast on mõelda, kas te saadate sina-sõnumeid või mina-sõnumeid.
Sina sõnumid – jäta järele; sa ei tohi niimoodi teha; sa käitud nagu väike tita jne.
Mina sõnumid – mul ei ole mängutuju, kui olen väsinud; ma lähen endast välja, kui ma näen köögis sellist segadust, sest ma just lõpetasin koristamise jne.
Mina sõnumi kõige olulisemad osad
Lapsed muudavad oma käitumist palju tõenäolisemalt siis, kui vanemad saadavad neile mina sõnumeid, mis sisaldavad kolme osa: 1) vastuvõetamatu käitumise kirjeldus; 2) vanema tunded; 3) käitumise käegakatsutav mõju vanemale (käitumine + tunded + mõju). Kõige olulisem on meeles pidada, et käitumist tuleb kirjeldada, mitte hinnata.
Vanemliku võimu piiratus
Võimu kasutamine laste kontrollimiseks töötab vaid teatud juhtudel. Vanem peab olema veendunud, et tal on võim – lapse jaoks küllalt ihaldusväärne tasu või piisavalt ähvardav karistus. Kuid inimesel on teise üle võim niikaua, kui teine on nõrgem, kannatab puuduse, rahuldamata vajaduse või sõltuvuse all. Sedamööda, kuidas laps muutub oma vajadustes vanematest järjest vähem sõltuvaks, kaotab vanem ka võimu. Nii avastavadki vanemad, et tasu ja karistuse süsteem, mis oli nii lihtne väikse lapsega, ühel hetkel enam ei tööta.
Teismeliseiga
Teismeiga on lastele ja vanematele raske peamiselt seetõttu, et noored muutuvad vanematest nii sõltumatuks, et neid ei saa enam tasu ja karistamise abil kontrollida. Ja kuna enamik vanemaid kasutab palju tasustamist ja karistamist, hakkab enamik noori sellele vastu, käitub isepäiselt, mässumeelselt ja vaenulikult. Nooruk ei sõdi vanemate vastu. Ta mässab nende võimu vastu. Seega, kui tahetakse muuta laste käitumist on võimu kasutamisel üks tõsine puudus – vanemate mõju ühel hetkel paratamatult kahaneb ja see hetk jõuab kätte kiiremini, kui nad arvata oskavad.
Vanema võimu mõju lapsele
- Vastupanu, mäss, risti vastupidine tegutsemine.
- Pahameel, viha, vaenulikkus.
- Agressiivsus, kättemaks.
- Valetamine, tunnete varjamine.
- Teiste süüdistamine, keelepeks, luiskamine.
- Valitsemine, peremehetsemine, türanniseerimine.
- Vajadus võita, hirm kaotada.
- Liitude sõlmimine, vanemate vastu mesti astumine.
- Alistumine, kuuletumine, järeleandmine.
- Lipitsemine ja pugemine.
- Mugandumine, loovuse puudumine, hirm uue proovimise ees, kinnituse vajamine, et asi läheb korda.
- Tagasitõmbumine, põgenemine, fantaseerimine.
Ilma kaotajatete konflikti lahendamise meetod
Vanemal ja lapsel tekib vajaduste konflikt ning vanem palub last, et too katsuks temaga koos leida lahendust, mis oleks vastuvõetav mõlemale. Võimalikke lahendusi võivad välja pakkuda üks või mõlemad neist. Nad hindavad kõiki pakutud võimalusi ja otsustavad lõpuks, milline rahuldab mõlema vajadusi. Teist pole vaja pärast otsuse tegemist veenda, sest mõlemad on sellega juba nõus. Pole vaja ka võimu kasutada, et teist järele andma sundida, kuna kumbki ei seisa otsusele vastu. Antud meetod pakub lapsele suuremat motivatsiooni lahenduse elluviimisel, kuna kasutab osaluse printsiipi – inimene viib meelsamini ellu otsust, mille tegemises ta on ise kaasa löönud, kui otsust, mis on talle peale surutud. Selle meetodit kasutades on tavaliselt ka paremad lahendused, need on loovamad ja tõhusamad. Samuti soodustab see meetod laste mõtlemist, see on nagu keeruline mõistatus, mis eeldab vilgast mõttetööd. Vanem ja laps ei sõdi teineteise vastu, vaid töötavad koos ühise eesmärgi nimel, nii pole lastel tarvidust kasutada ühtki levinu viisi toimetulekuks vanema võimuga.
pood.minulaps.ee - soodsalt kodused asjad
Biolatte, Ecolab, Fehn, Haba, Helmi, Herlitz, Huggies, Lotte, Muumi, Neutral, Shea Mooti, Sonett, Weleda