Pedagoogilised lähenemised
Kui laps kipub liiga palju kamandama
Teatud vanuses kipub ilmselt enamik lapsi kamandama. See on nende uus avastatud oskus, mida nad üritavad pingsalt testida. Kui kamandamine muutub liiga sagedaseks, on selle reguleerimiseks mõned nipid.
Õhtune unejutt on kasulik lapse arengule
Laps magab umbes 40% oma lapsepõlvest maha, kuid teeb seda väga heal eesmärgil. Lapsevanemad tunnevad pika ja sügava une väärtust. Puhanud laps on rõõmus ja tasakaalukas, ta on uudishimulik ja õpib kiiresti. Korralik uni on lapse füüsilise ja vaimse arengu jaoks väga oluline. 
Rühma liikmeks kasvamine ning mängu erinevad etapid
Liitumaks rühmaga, vajab laps teatud valmidusi. Mudilase mängude keerukamaks muutumine osutab hästi, kuidas sotsiaalsed pädevused tegelikult arenevad. Üheaastase lapse asjade ümber ajamise perioodist areneb neljandaks eluaastaks välja fantaasiarikkad rollimängud. Kõik läbitavad etapid on vajalikud, loomulikud ja neid ei tohiks vanem ise nö kiirendada.
 
Soovitusi lastehoiuga kohanemiseks
Lastehoidu või lasteaeda minek on lapse elus suure tähtsusega muutus. See on keeruline etapp ka lapsevanemale. Lapse kohanemiseks on vajalik lapsevanemate, lapse ja hoidjate koostöö. See põhineb eelkõige vastastikusel usaldusel ja positiivsel suhtlemisel. 
Mida teha, kui ei jaksa rüblikuga sammu pidada?
Väikelapseiga – lapse 2.-4. eluaasta - on tore aeg, kus väike inimene avastab ja õpib tundma maailma. See toimub suures osas aktiivse füüsilise tegutsemise kaudu. Mõistetavalt võib see arenguperiood aga lapsevanema jaoks olla väsitav, kuna on vaja pidevalt lapsel silma peal hoida, piire seada, lapse järelt koristada, jne. Mida siis teha, kuidas tulla toime olukorras, kus ei suuda enam nautida lapsega koosolemist, kui tekib kurnatus ning tüdimus või ajuti isegi soov kõigest sellest pääseda?
Aktsepteerides last sellisena kes ta on, saad õnnelikuma täiskasvanu
Aktsepteerides fakti, et laps on kes ta on, kasvatame õnnelikumaid täiskasvanuid. Aitamaks lapsel käiku lasta suuremat osa oma kaasasündinud võimetest, tasub mõelda allpool kirjeldatud soovitustele.
Lapse esimesed eluaastad ja lahusolek vanematest
Arengupsühholoogid on üksmeelel selles osas, et kolm esimest eluaastat määravad suuresti edaspidise elukaare kulgu. Esimeste eluaastate jooksul toimub tormiline areng kõikides psüühilise ning füüsilise arengu valdkondades. See areng on kiirem, kui mis tahes hilisemates etappides kogu elu jooksul. 
Kuidas kasvatada last, kes teistega arvestab?
Lapsevanematena saame palju ära teha, et meie lapsed peaksid nii meist kui ka teistest inimestest lugu ja oleksid teistega arvestavad. Nõuanded on lihtsad, kuid eeldavad, et me kõigepealt ise endale otsa vaatame ja mõtleme, kuidas me käitume. Lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest.
Stressi talumine täiskasvanueas on seotud varajase lapsepõlvega
Tänapäeval peetakse head stressitaluvust ning somaatilistest probleemidest pääsemist mingiks eriliseks trumbiks, lausa elementaarseks toimetulekunõudeks. Madal stressitase ning hea pingetaluvus on kujunenud edukuse eelduseks ja ei ole mingeid märke nagu võiks nende tähtsus tulevikus väheneda.
Väikelapse kõne areng ja selle toetamine
Väikelapse kõne areng algab juba varakult, enne kui seda ise tajume. See läbib mitmeid etappe ning esimeste eluaastate jooksul kujuneb välja kõnelemisoskus. Sorava ja selge kõneni jõudmisel võib osadel lastel tekkida ka takistusi, kuid õigel ajal abi otsides ja teda õigesti toetades, saadakse probleemidest üle.
Ähvardamine suurendab lapse agressiivsust
Lapsevanemad kasutavad tihti ähvardust: "Tee seda või muidu...!" püüdena lapse soovimatut käitumist reguleerida. See on paraku agressiivsusega laetud ähvardus, mis viib hoopis lapse destruktiivse ähvarduse või enesehävitusliku käitumiseni peaaegu viivitamatult - või siis 10-20 aastat hiljem. Rahvusvaheliselt tunnustatud peresuhete autoriteet ja mitmete raamatute autor Jesper Juul avab teema põhjalikult raamatus "Agressiivsus".
Kuidas saada laps õhtul magama stressivabalt?
Vanemate igaõhtune väljakutse on sageli laste õigeks ajaks ning stressivabalt magama saamine. Seda enam, et hommikuti peab ärkama reeglina varakult (lasteaeda või kooli minek) ning uniste lastega kodust väljumine nõuab suuremat pingutust. Siit mõned mõtted, mida soovitab proovida raamatu "Nututa kasvatus" autor Elizabeth Pantley.
Mida teha, kui laps segab jutule vahele?
Lapsed segavad teie jutule vahele sellepärast, et kui nad seda teevad, siis te vastate neile. Nad on selgeks saanud, et te olete alati valmis neile vastamiseks oma tegevuse katkestama.
Kuidas reageerida õigesti imiku nutule?
Imikud nutavad ja vahest päris palju. Väikse beebi nutt on paljudele lastevanematele suur katsumus ja frustratsiooni allikas. Raamatu "Nutt ja jonnihood" autor Aletha J. Solteril on sel teemal kindel seisukoht ning tema hinnangul ei tohiks kunagi jätta väikest beebit üksinda nutma.
6 põhjust, miks laps sind ei kuula
Lapsevanemad soovivad, et lapsed neid kuulaksid. Paraku väljendavad nad end selliselt, et laps ei olegi võimeline oma vanemat kuulama. 
Kui laps räägib vanemale vastu
Lapsed räägivad vahest vanematega halvasti. Nad on ninakad, kasutavad sobimatut kõnepruuki või lihtsalt räägivad vastu, selle asemel, et teha koostööd. Sellise kõneviisiga annab laps vanemale olulise sõnumi.
Montessori esimesel eluaastal: üldised põhimõtted
Montessori pedagoogika on paljude lapsevanemate seas huvipakkuv, kuna selle eesmärgid on selged ja loomulikud. Avaldame siinkohal lambrine blogis välja toodud üldised Montessori põhimõtted esimesel eluaastal.
Miks on oluline lapsega mängida?
Mäng ja mängimine on lapse loomulik tegevus, mida laps suudab ilma täiskasvanu abita teha – nii arvavad ilmselt paljud vanemad. Vanemad märkavad küll mängu kasulikkust, kuid ei näe vajadust selles ise osaleda. Tarkvanem.ee lehel on sel teemal avaldatud väga asjalik kirjutis.
Väikelaps ja reeglite täitmine
Kui mudilastele on seatud terve hulk reeglid, pole neil sageli aimugi, miks need reeglid on olemas ja sellepärast on nende täitmine ka palju raskem.
Miks vajavad lapsed rutiini?
Lapsele on vaja, et ta teaks ette, mis teda päeva jooksul ees ootab. See omakorda eeldab teatavat rutiini. Rutiin tekib tänu korduvatele tegevustele, mis loovad lapse jaoks etteaimatavust ja stabiilsust. Stabiilsus on aga turvatunde üks oluline alustala.

Väikelapse kõne areng ja selle toetamine

esmaspäev, 18. juuni
Väikelapse kõne areng algab juba varakult, enne kui seda ise tajume. See läbib mitmeid etappe ning esimeste eluaastate jooksul kujuneb välja kõnelemisoskus. Sorava ja selge kõneni jõudmisel võib osadel lastel tekkida ka takistusi, kuid õigel ajal abi otsides ja teda õigesti toetades, saadakse probleemidest üle.

Kõne arengu etapid
  • Kõik lapsed läbivad kõnelema õppides samu etappe, kuid teevad seda pisut erinevatel aegadel.
  • Koogamine. Seda tehakse enamasti vanuses 2-5 elukuud. Koogamine koosneb täishäälikutest. Kui ema lapse kohale kummardudes temaga räägib ning annab lapsele pausidega aega koogamisega vastata, õpib beebi, mis on dialoog ja kuidas toimub vestlus.
  • Keskmiselt 4-7 kuuselt algab lalisemine ehk täis- ja kaashäälikute kombineerimine. Lapse kasvades laliseb ta üha rohkem. Lalisev laps kordab pikalt silpe (ma-ma-ma-ma). Laps on võimeline häälikuid kohe pärast nende kuulmist matkima. Kui laps on lalisemises juba osavamaks muutunud, hakkab ta matkima kogu täiskasvanu kõnet (nn. kajakõne, ~1-aastaselt või veidi hiljem) – laps justkui jutustaks, keelaks, küsiks. Ta matkib ka meie intonatsiooni ja miimikat. Kuna väikesed lapsed on enamasti kõige rohkem koos emaga, siis sarnaneb lapse lalin ema kõnega. Kui ema räägib emotsionaalselt ja žestikuleerides, siis on ka tema lapse lalin sarnane.
  • Umbes 1-aastaselt ütleb laps esimesed sõnad. Ta hakkab rääkima ühesõnalausetega - üks sõna täidab kogu lause ülesannet, lauses puudub grammatika. Nt „See?“ = „Mis see on?“. Nüüd, mil laps on õppinud sõnu ütlema, hakkab lalisemine vähenema.
  • Kahesõnalausetega rääkimine (~1,5aastaselt) on informatiivne telegrammstiil. Lause koosneb vaid kõige olulisemast „Anna see!“ = „Ma tahaksin seda autot enda kätte saada!“.

Beebid ei „jutusta“ mitte niisama. Koogamine, lalin ja ka kisamine arendavad lapse kõneartikulatsiooniaparaati ja on ettevalmistuseks häälikute ja sõnade hääldamisele. Nad justkui kaardistavad häälikuid oma suus ehk katsetavad ja jätavad meelde, mida tuleb suuga teha, et erinevaid häälikuid ja häälikukombinatsioone esile kutsuda. Nad mängivad oma suuga ning kuulavad suure põnevusega tekitatud helisid. Kui lapsel on sageli lutt suus, siis ei saa ta sellist vajalikku harjutamist piisavalt palju teha.  Beebid õpivad ka meie katkematut juttu sõnadeks ja häälikuteks lahutama, sest see aitab neil hakata sõnu õppima.

Erinevaid keeli rääkivad inimesed kuulevad häälikuid erinevalt. Väikesed beebid eristavad iga keele häälikuid ning kõikide kultuuride imikud lalisevad algul ühtemoodi. Mõni kuu enne aastaseks saamist lõpeb võõraste häälikute eristamise võime ära. Erinevate kultuuride lapsed hakkavad oma kultuurile ja keelele omaseid hääli tegema u 1-1,5 aasta vanuselt. Näiteks Rootsi väikelaps laliseb selliselt, et see meenutab rootsi keelt (intonatsioonilt, sõnade rõhuasetuselt) ning eesti keele keskel kasvanud laps laliseb eesti keelele sarnaselt.

Enamasti räägivad täiskasvanud beebidega n-ö titekeeles – tavalisest kõnest aeglasemalt, ilmekamalt, vokaale venitades, meloodilisemalt, lühemate ja lihtsamate lausetega, sageli ka öeldut korrates. Seda tehakse alateadlikult, sest see on lapse kõne arengule vajalik. Sellisest kõnest on tal lihtsam häälikuid ja sõnu eristada, et neid oma peas kaardistada. Beebid eelistavad alati ilmekamat titale suunatud kõnet täiskasvanute omavahelise vestluse kuulamisele.

Esimesed sõnad
Kui laps nimetab korduvalt üht ja sama asja või tegevust mingi kindla häälikukombinatsiooniga, siis võimegi seda pidada tema esimeseks sõnaks. See ei pea olema meie mõistes korrektne sõna, kuid see peab olema kindla asja kohta. Näiteks kui ema kohta ütleb laps juba mitmel päeval „emm“, siis see ongi sõna. Või „uua“ tähistab sõna „juua“. Mõni ütleb esimese sõna enne esimest sünnipäeva, teine alles kaheaastaselt. Enamik lapsi aga jäävad rääkima hakkamisega tavaliselt sinna kahe vahele. Õige varsti algab sõnade kiirkaardistamise periood – laps jätab iga päev palju-palju uusi sõnu meelde ja ka kordab kõike kuuldut järele, justkui väike papagoi. Aktiivse ja passiivse sõnavara hulk on väga erinev – laps saab aru kordades rohkemast kui ta ise öelda oskab.

Mitmekeelsus ja võõrkeelte õpe
Kui peres on kasutusel 2 või 3 keelt, siis on põhiline reegel – üks inimene, üks keel. Ehk näiteks ema räägib alati lapsega ühes keeles ja isa teises (mõlemad mõistagi oma emakeeles) ja seda lapse sünnist alates. Kui ka laps, kes juba rääkida oskab, vastab võib-olla mõnikord vales keeles, siis tänu vanemate järjekindlusele mõistab ta ruttu, kumma vanemaga kummas keeles räägitakse. Nii omandab laps perfektselt mõlemad keeled. Mitmekeelne laps võib hakata teiste lastega võrreldes pisut hiljem rääkima, kuid seda ei tasu karta ja see on loomulik, sest tema peas toimub topelttöö võrreldes ühe keele keskel kasvavate lastega. Kakskeelsus on rikkus – kui lapsel on erineva emakeelega vanemad, siis tasub kindlasti laps mitmekeelseks õpetada, mitte rääkida kodus vägisi ühes keeles, mis sest, et see ei ole ühe vanema emakeel.

Küll aga ei soovitata väga väikesele lapsele hakata õpetama teist keelt kui võõrkeelt – sellise keeleõppega võiks oodata seni, kuni laps mõistab, et erinevad inimesed räägivad erinevaid keeli, et erinevaid asju saab nimetada erinevates keeltes erinevalt ja laps mõistab, et sõnu saab tõlkida. Sellistest asjadest hakkavad lapsed aru saama umbes 4-aasta vanuses. Enne, kui laps ei oska veel emakeeles suhelda nii, et ka võõrad temast aru saaksid, ei ole vaja hakata teda segadusse ajama võõrkeele õpetamisega (seda siis neis peredes, kus ema ja isa räägivad ühes ja samas keeles).

Probleemid rääkima hakkamisel
Väikestel lastel esineb sageli vaeghääldust – see on ühe või enama hääliku hääldusvigade esinemine ja on tingitud kõneaparaadi küpsematusest. Avaldub nii hääliku ära jätmises (ann = kann), asendamises (tutsu = kutsu) või valesti hääldamises (nt hammastevaheline S või vale R). Väikelastel võib esineda ka häälikute omavahelise ühendamise raskusi – üksikult oskab häälikuid öelda, kuid mõnes sõnas ei tule need veel õigesti või õiges järjekorras välja. Näiteks „taksurätt“ = „taskurätt“. Sellised probleemid kuuluvad rääkima õppimise juurde ja kaovad  lapse kasvades enamasti iseenesest. Loetletutest on vaid vale hääldamine see, mis vajaks varajast logopeedilist sekkumist, sest muidu see kinnistub (vale R-i või S-i hääldus).

Millal on vaja abi otsida?
Kui sul on lapse kõne osas tekkinud kahtlusi või muresid, tasub alati nõu küsida spetsialistilt. Isegi, kui tal ei ole vaja muud teha, kui vaid öelda, et kõik on korras. Küll aga on mõned üldreeglid, mida saab ise kodus jälgida.

1,5 aastane laps peaks mõistma ema-isa kõnet, seega tal peab olema passiivne kõne, isegi kui ta veel sõnu ei ütle. Keskmine 1,5-ne laps ütleb 20-200 sõna. Kui ta ei räägi ühtegi sõna, ta ei räägi ka mitte omas keeles, ta ei saa jutust aru, tema kõne areng lõpeb koogamisega ning lalisemist ei ole olnudki või oli väga vähe, tasuks pöörduda neuroloogi, psühholoogi või logopeedi poole või rääkida murest perearstile, kes soovitab, kuhu edasi pöörduda. Esimese asjana tasub kontrollida, kas laps üldse kuuleb. Sosista lapse selja taga – kas ta reageerib?

3 aastase lapse kõne peaks olema nii selge, et olukorrast lähtuvalt saab ka võõras inimene temast aru. Kui räägib vaid pudistades või vaid omas keeles, konsulteeri logopeediga. Kui laps ütleb häälikut valesti (nt kurgu-r), siis tuleks kohe logopeedilt abi paluda, sest  mida kauem laps vale hääldust kõnes kasutab, seda enam see kinnistub.

Kui lapsel mõni häälik alles puudub (nt R), siis ei ole muretseda vaja ja ei tohiks teda seda ütlema utsitada, sest ta ei ole seda veel valmis ütlema. Tagant kiirustamine võib kaasa tuua valehäälduse ja selle parandamine vajab juba logopeedi abi.

5. eluaasta lõpuks peaksid olema kõik häälikud omandatud ning häälikuühendite hääldamine korrektne. Kui ei ole, tasuks pöörduda logopeedi poole, kes teeb kindlaks, millest on hääldusvead tingitud (nt hambumusprobleemid, pikk luti imemine, lühike keelekida, sage suu kaudu hingamine vms) ning aitab leida lahendusi, kuidas olukorda parandada.

Enne kooli minekut võiks olla kõikide häälikute hääldamine korrektne.

Kui teie laps ei mahu siintoodud piiridesse, ei pruugi ka midagi tõsist lahti olla – kõik lapsed on erinevad ja arenevad erineval kiirusel. Igale lapsele ja tema probleemidele tuleb läheneda individuaalselt.

Kuidas soodustada kõne arengut?
Motoorika areng on aluseks kõne kujunemisele. Mida paremini on arenenud peenmotoorika, seda paremini areneb kõne, sest selle kaudu stimuleeritakse aju kõnekeskust.  Seega on oluline liikumine, võimlemine, ronimine, peenmotoorikat arendavad tegevused (voolimine, kivikeste pudelisse toppimine, nööpide nöörile lükkimine, rõngaste pulga otsa asetamine, klotsidest torni ladumine jne).  Kasulikud on korduvad tegevused, sh liigutustega luuletused-salmikesed-mängitused, kus on rütm ja kordused, nt „patsu-kakku“ jms.

Kõne (artikulatsiooniaparaadi) arengule tulevad kasuks ka järgmised lõbusad tegevused, nagu taldrikult keelega toidu (nt kamapalli) püüdmine ja suhu tõmbamine, keeleotsaga ülahuulelt millegi limpsimine, keele laksutamine, erinevate häälte ja häälitsuste tegemine (pss, põmm, tsuhh-tsuhh, koera ähkimine jne), huulte torutamine, puhumine.

Lapsega rääkides kasuta selget, ilmekat ja erineva intonatsiooniga kõnet ning rikast sõnavara. Räägi grammatiliselt õigesti (kaan elab järvemudas, poti peal käib kaas mitte kaan jne).

Leia iga päev aega lapsega koos mängida. Seejuures on oluline vaikne  ümbrus, sest väike laps ei suuda eristada olulisi helisid vähemolulistest taustahelidest. Tal on raske või lausa võimatu kuulda hoolega sinu kõnet (täpseid häälikuid) või oma lalinat, kui samal ajal mängib teler, raadio või mänguasjade seas on mitmeid laulvaid-kisavaid patareidega mänguasju, mis sageli ja läbisegi häält teevad.  Lapsega mängides kommenteeri mängu. Jälgi lapse tähelepanukeset ja räägi just sellest, mida laps parajasti teeb või vaatab.

Vaadake koos lapsega raamatuid. Jälgi, mida laps vaatab, jutusta sellest, vaata raamatut lapse tempos. Kui laps jätab ühe lehe vahele või liigub tagasi eelmisele lehele, siis tee seda, mine temaga kaasa, jutusta sellest, mis teda parajasti huvitab. Õpimotivatsioon ja püsivus langevad oluliselt, kui püüame mängu või raamatu vaatamise ajal väikelapse tähelepanu sageli suunata, hoida või juhtida.

Sõnade mõistmisest rääkimiseni läheb aega. Ole kannatlik, ole eeskujuks! Ära utsita last sõnu ütlema või oma öeldut kordama. Kui ta veel ise mingit sõna ei ütle, siis peab ta seda sõna võib-olla kümneid kordi veel õigesti kuulma, mitte ise öelda proovima.

Ära esita kontrollküsimusi. Näiteks raamatut vaadates ära küsi 1-2-aastaselt lapselt küsimusi, nagu „Kes see on?“ või „mis häält teeb kass?“. Kui raamatus on kass, siis ütle ise, et see on kass, siin on maja, seal on suur puu jne. Esimesi sõnu ütlevale väikesele lapsele mõjub säärane „eksami tegemine“ pigem kõne arengut pidurdavalt, mitte soodustavalt. Jutusta, seleta, näita, mitte ära eksamineeri. Küsi lapselt seda, mida sa tõepoolest ise ei tea ja teada saada soovid (nt „Kas tahad juua?“, „Kas paneme sokid jalga?“), mitte seda, mida sa ilmselgelt ise väga hästi tead (kus on pildil koer või mis häält teeb kass). Kontrollküsimusi esitamata paistab vestlus loomulikuna ja laps mõistab seda suurepäraselt. Loomulik vestlus innustab tedagi kaasa rääkima hakkama. Varsti tahab ta nagunii ise kõik raamatus oleva teile ette jutustada, siis on teie ülesanne kuulata ja täiendada.

Kui laps räägib valesti, vasta jaatavas vormis, aga korda ise õigesti. Jutt peab kõlama normaalse vestlusena, mitte vigade paranduse või eksamina. Näiteks: laps ütleb raamatut vaadates „Ass!“, sina vastad „Jaa, see on kass!“ ning vastavalt lapse vanusele täienda vestlust, seletades ise juurde, mis värvi kass on ja mis häält ta teeb.  Kui laps aga peaks ütlema lehma kohta kass, siis on sõbralik parandamine muidugi omal kohal. Ära pööra väikelapse ütluse vormile liiga suurt tähelepanu – peamine on jutu sisu ja rääkimistahe.

Lapse (kõne) arengu teemast sügavamalt huvitatutel võiks soovitada lugeda kolme väga kasulikku ja huvitavat raamatut:
„Terane laps“ Sally Ward
„Kuidas beebid mõtlevad. Uurimus lapsepõlvest.“ A. Gopnik jt.
„Arendav algus“ Margaret Sassè

Allikas: www.okobeebi.ee



pood.minulaps.ee - tuntud kaubamärgid, hea hind
Amazonas,BabyBjörn, Carriwell, Cybex, Ecosh, GloMinerals, Herlitz, Hoppekids, JOHA, Laica, Lego, Maxi-Cosi, Muumi, Solgar, Sonett, Stiga, Terranova, Troll, Weleda

Kommenteeri artiklit

Kommenteerimiseks pead olema sisse logitud

Mida ütlevad munapakendite sildid munade tootmise kohta?
Inimeste üldine teadlikkuse tase selle kohta, kuidas toiduks kasvatatavaid loomi ja linde koheldakse on tõusuteel. Eetilised kaalutlused mõjutavad inimeste tarbimisotsuseid aina sagedamini. On vähe teaduslikku kinnitust sellele, et hästi koheldud loomade liha on kõrgema toiteväärtusega, kuid paljud tarbijad ja isegi kokad leiavad, et lisaks eetilistele kaalutlustele on tegemist ka maitsvama ja väärtuslikuma toorainega. Kanamunade tootjad on ehk kõige kiiremini hakanud tarbijate soovidele vastu tulles kanadepidamise tingimusi muutma ning poeletil laieneb saadaolevate munade valik. Mis vahe on mahemunadel, vabapidamisel kanade munadel ja puurikanade munadel?
Töödeldud lihatooted põhjustavad enneaegset surma
Liigne töödeldud liha söömine põhjustab varasemat surma. Uurijad jälgisid kümne Euroopa riigi inimesi keskmiselt 13 aastat ning selgitasid välja, et kõige suurematel lihatoodete sööjatel oli kõige suurem risk surra südamehaigusesse või vähki. 
Kogu tõde televiisori ja väikelapse kohta
Tänapäeval pole vaja eriti otsidagi, et kohata ehmatama panevat statistikat laste ja teleri kohta - leiate seda ajalehtedest, ajakirjadest ja televisioonistki. Võttes kokku erinevad uuringud teleka vaatamise mõjust lapse vaimsetele võimetele ja tervisele, tasub ehk mõelda, kui palju ja mida me lastele telekast näitame.
Eesti oma tootesari Ecolab – L-arginiin koos kodumarjadega
Kas teadsid, et astelpajumarjad sisaldavad vitamiini B12, mida muidu vaid lihas leidub? Või et juba paar kibuvitsamarja annab sulle päevase C-vitamiiniannuse? Ning et mustikaga maiustamine hoiab korras vere suhkrusisalduse?
Raplamaa vaesuspiiril elavad pered vajavd abi
MTÜ Saagu Valgus tegeleb Raplamaa vaesuspiiril elavate perede toetamisega. Organisatsiooni eesmärk on aidata hätta sattunud perede lastel paremini elus hakkama saada, toetades nende huvihariduses osalemist.