Pedagoogilised lähenemised
Mida teha, kui laps vingub?
Lapse vingumine on vanema jaoks äärmiselt kurnav. Vingumine on tavaliselt kõige hullem kolmanda ja kuuenda eluaasta vahel, aga paljud lapsed jätkavad kauem. 
Mida teha, kui laps kardab pimedust?
Paljud lapsed kardavad pimedust, mis väljendub näiteks õhtuti enne uinumist. Et last mõista ja aidata, on Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Õnne Aas-Udam kokku pannud head soovitused.
Kuidas saada lapsega hommikul uksest välja kiirelt ja stressivabalt?
Kui teil on raskusi sellega, et laps õigel ajal hommikul kodunt välja saaks, mõelge oma hommikustest rutiinsetest tegevustest teistmoodi. Mis siis, kui teie peamine töö oleks emotsionaalse sideme loomine? 
Klammerduv väikelaps ei ole ära hellitatud
Kui laps on väga klammerduv, võib see olla lapsevanema jaoks väsitav. Paljud pelgavad, et ema-isa jala küljes rippuv väikelaps ei saa kunagi iseseisvaks ja neile tundub see olevat lapse poolne manipuleerimine. 
Ilma lõunauneta väikelapse õppimisvõime on madal
Lapse lõunauni on tähtis ja vajalik, sest uni tagab lapse terve närvisüsteemi ja õppimisvõime. Magamata laps on agressiivsem, vähem keskendunud ja vähem vastuvõtlikum uuele informatsioonile.
Kuidas saada laps magama oma voodisse?
Paljud väikelapsed magavad öösiti kas osaliselt või täielikult vanemate voodis. Kui lapsed kasvavad ja hakkavad vanemate voodist haarama liiga suure osa, võib see tekitada ebamugavust. Vanemad lihtsalt ei mahu oma voodisse enam ära ning tüdinevad öisest sahmimisest. 
Kui laps kipub liiga palju kamandama
Teatud vanuses kipub ilmselt enamik lapsi kamandama. See on nende uus avastatud oskus, mida nad üritavad pingsalt testida. Kui kamandamine muutub liiga sagedaseks, on selle reguleerimiseks mõned nipid.
Õhtune unejutt on kasulik lapse arengule
Laps magab umbes 40% oma lapsepõlvest maha, kuid teeb seda väga heal eesmärgil. Lapsevanemad tunnevad pika ja sügava une väärtust. Puhanud laps on rõõmus ja tasakaalukas, ta on uudishimulik ja õpib kiiresti. Korralik uni on lapse füüsilise ja vaimse arengu jaoks väga oluline. 
Rühma liikmeks kasvamine ning mängu erinevad etapid
Liitumaks rühmaga, vajab laps teatud valmidusi. Mudilase mängude keerukamaks muutumine osutab hästi, kuidas sotsiaalsed pädevused tegelikult arenevad. Üheaastase lapse asjade ümber ajamise perioodist areneb neljandaks eluaastaks välja fantaasiarikkad rollimängud. Kõik läbitavad etapid on vajalikud, loomulikud ja neid ei tohiks vanem ise nö kiirendada.
 
Soovitusi lastehoiuga kohanemiseks
Lastehoidu või lasteaeda minek on lapse elus suure tähtsusega muutus. See on keeruline etapp ka lapsevanemale. Lapse kohanemiseks on vajalik lapsevanemate, lapse ja hoidjate koostöö. See põhineb eelkõige vastastikusel usaldusel ja positiivsel suhtlemisel. 
Mida teha, kui ei jaksa rüblikuga sammu pidada?
Väikelapseiga – lapse 2.-4. eluaasta - on tore aeg, kus väike inimene avastab ja õpib tundma maailma. See toimub suures osas aktiivse füüsilise tegutsemise kaudu. Mõistetavalt võib see arenguperiood aga lapsevanema jaoks olla väsitav, kuna on vaja pidevalt lapsel silma peal hoida, piire seada, lapse järelt koristada, jne. Mida siis teha, kuidas tulla toime olukorras, kus ei suuda enam nautida lapsega koosolemist, kui tekib kurnatus ning tüdimus või ajuti isegi soov kõigest sellest pääseda?
Aktsepteerides last sellisena kes ta on, saad õnnelikuma täiskasvanu
Aktsepteerides fakti, et laps on kes ta on, kasvatame õnnelikumaid täiskasvanuid. Aitamaks lapsel käiku lasta suuremat osa oma kaasasündinud võimetest, tasub mõelda allpool kirjeldatud soovitustele.
Lapse esimesed eluaastad ja lahusolek vanematest
Arengupsühholoogid on üksmeelel selles osas, et kolm esimest eluaastat määravad suuresti edaspidise elukaare kulgu. Esimeste eluaastate jooksul toimub tormiline areng kõikides psüühilise ning füüsilise arengu valdkondades. See areng on kiirem, kui mis tahes hilisemates etappides kogu elu jooksul. 
Kuidas kasvatada last, kes teistega arvestab?
Lapsevanematena saame palju ära teha, et meie lapsed peaksid nii meist kui ka teistest inimestest lugu ja oleksid teistega arvestavad. Nõuanded on lihtsad, kuid eeldavad, et me kõigepealt ise endale otsa vaatame ja mõtleme, kuidas me käitume. Lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest.
Stressi talumine täiskasvanueas on seotud varajase lapsepõlvega
Tänapäeval peetakse head stressitaluvust ning somaatilistest probleemidest pääsemist mingiks eriliseks trumbiks, lausa elementaarseks toimetulekunõudeks. Madal stressitase ning hea pingetaluvus on kujunenud edukuse eelduseks ja ei ole mingeid märke nagu võiks nende tähtsus tulevikus väheneda.
Väikelapse kõne areng ja selle toetamine
Väikelapse kõne areng algab juba varakult, enne kui seda ise tajume. See läbib mitmeid etappe ning esimeste eluaastate jooksul kujuneb välja kõnelemisoskus. Sorava ja selge kõneni jõudmisel võib osadel lastel tekkida ka takistusi, kuid õigel ajal abi otsides ja teda õigesti toetades, saadakse probleemidest üle.
Ähvardamine suurendab lapse agressiivsust
Lapsevanemad kasutavad tihti ähvardust: "Tee seda või muidu...!" püüdena lapse soovimatut käitumist reguleerida. See on paraku agressiivsusega laetud ähvardus, mis viib hoopis lapse destruktiivse ähvarduse või enesehävitusliku käitumiseni peaaegu viivitamatult - või siis 10-20 aastat hiljem. Rahvusvaheliselt tunnustatud peresuhete autoriteet ja mitmete raamatute autor Jesper Juul avab teema põhjalikult raamatus "Agressiivsus".
Kuidas saada laps õhtul magama stressivabalt?
Vanemate igaõhtune väljakutse on sageli laste õigeks ajaks ning stressivabalt magama saamine. Seda enam, et hommikuti peab ärkama reeglina varakult (lasteaeda või kooli minek) ning uniste lastega kodust väljumine nõuab suuremat pingutust. Siit mõned mõtted, mida soovitab proovida raamatu "Nututa kasvatus" autor Elizabeth Pantley.
Mida teha, kui laps segab jutule vahele?
Lapsed segavad teie jutule vahele sellepärast, et kui nad seda teevad, siis te vastate neile. Nad on selgeks saanud, et te olete alati valmis neile vastamiseks oma tegevuse katkestama.
Kuidas reageerida õigesti imiku nutule?
Imikud nutavad ja vahest päris palju. Väikse beebi nutt on paljudele lastevanematele suur katsumus ja frustratsiooni allikas. Raamatu "Nutt ja jonnihood" autor Aletha J. Solteril on sel teemal kindel seisukoht ning tema hinnangul ei tohiks kunagi jätta väikest beebit üksinda nutma.

Kuidas kasutada lapsega suhtlemisel mina-sõnumit?

kolmapäev, 21. jaanuar 2015
Mina-keeles rääkimine on üks oluline suhtlemisoskus ja selle olulisust on kogenud paljud. See on selge eneseväljendusviis, millega saab anda partnerile teada, kuidas minu jaoks asjad on, mida ma arvan ja oluliseks pean, mida tunnen ja vajan. Kuidas saakski ilma iseennast avamata loota teise poolt mõistmist? Kuid kuidas see mina-keele kasutamine igapäevases elus välja näeb?
 
„Ma lähen hulluks, kui te sellist lärmi teete!“, „mulle ei meeldi, kui sa asjad lohakile jätad!“, „mulle tundub, et sul pole kohusetunnet“ või „minu arvates oled sa liiga palju netis“ jne.jne.
Kas tuleb tuttav ette? Mida kogemus on näidanud, kuidas need laused mõjuvad? Kas tulemuseks on pigem pahameel ütleja vastu, kuuldu eiramine ja vastupanu või soov teda mõista, tema vajadusi arvestada? Need on küll „mina“ sisaldavad laused, kuid ometi on tõenäoline, et mõjutavad teist  halvustavalt ja suhteid pingestavalt. Aga eesmärk on ju luua usaldust, teineteise aktsepteerimist ja vajadustest hoolimist, võimaldada ka teisel ise võtta oma käitumise eest vastutust kartmata halvustamist. Mis siis valesti läheb?

Kui vanem ütleb lapsele, et „ma arvan, et sa peaksid õppimist tõsisemalt võtma“ või „mulle tundub, et sa ei hooli oma asjadest“, siis pole see oma sisult üldse mina-sõnum. See on küll sõnastuse poolest „minu“, kuid selles puudub mõju „minule“. Küll aga sisaldab see varjatud etteheidet ja ootust, mida laps tegema peaks, et ma temaga rahule jääksin või lapse käitumise tõlgendamist. Muidugi võin ma lapsevanemana olla mures lapse edukuse pärast koolis ja ma võin ka arvata, et ta liialt vähe aega õppimisele pühendab või muretseda, kas lapses kujunevad minu arvates olulised väärtused, kuid öeldu kõlab moraalijutuna ja hinnanguliselt ning seetõttu ei võimalda lapsel endal vastustust võtta ega kujunda ka tema enda poolt omaksvõetud väärtusi.

Niisiis, mina-sõnum on enda nimel rääkimine ja väljendab mõju minule. Mina-sõnum ei sisalda väiteid, hinnanguid ega tõlgendusi teise inimese ja tema käitumise kohta. See toimib, kui ta on aus ja ehe ega pole suunatud teise isiku muutmisele ega sisalda manipulatsioone.
Kui tulla eelmiste näidete juurde, siis enne mina-keeles endas toimuva väljendamist on oluliseks eelduseks piisav teadlikkus sellest, kuidas õppimise teema, lapse tulemused, tema harjumused või omadused mind üldse puudutavad. On see jutuajamine selleks, et kujundada haridust väärtustavat hoiakut, mure, et laps liialt palju arvutis viibib või häiritus sellest, et õppimine jääb liialt hilja peale ja siis on ka vanem liialt väsinud, et teda vajadusel aidata või vajatakse hoopis lapse häid hindeid selleks, et end vanemana paremini tunda.

Võiks koguni öelda, et palju lihtsam on teise kallal näägutada, oma rahulolematust välja paisata ja lükata seega ka vastutus teisele kui iseendaga kontakti leida, endas toimuvat sügavamalt mõista. Olenevalt siis konkreetsest vanemast ja lapsest on üks võimalik mina-sõnum selline:  „ma tahan kindel olla, et homseks vajalik saaks enne kella kaheksat tehtud, sest hiljem olen liialt väsinud, et vajadusel sind aidata“ või näiteks „ma olen mures sinu viimaste hinnete pärast matemaatikas“  ning „minu jaoks on oluline puhtus ja kord“, „mulle meeldib, kui asjad on oma koha peal“ või „ma ei taha kulutada raha uute asjade ostmisele“. Nagu öeldud, on igaühel oma sobiv mina-sõnumi sisu, sest see töötab ikka siis, kui on piisavalt selge ja konkreetne, usutav ja loomulik.

Sageli kahandab mina-keele loodetud mõju selle ebaselgus, eheda mõju pisendamine või ülevõimendamine. Kuidas mõjub, kui lapsele öelda: „ma lähen hulluks, kui te diivani peal hüppate!“ või „mulle tundub, et ma räägin nagu seinaga!“? Muidugi oleneb ka lapse vanusest ja tema võimest mõista kujundlikku väljenduslaadi, kuid tõenäoliselt ei tööta eeltoodud sõnumid tõhusalt.

Nähes lapsi diivani peal hüppamas võiks ju enne reageerimist endalt küsida, mis mind täpsemalt häirib, kuidas see mind mõjutab. Kas see ikka on vaid konkreetne kahju, mis on ju oluline „mõju minule“ määratlemiseks? Kas see on materiaalne kahju, nt „ma kardan, et diivan saab rikutud, määritud ja ma ei taha teha kulutusi selle korda tegemiseks“ või ajaline kahju, nt „mul kulub palju aega diivani puhastamiseks“ või on hoopis lärm, mis mind häirib: „kui te hüpates kilkate, on mul on isaga raske juttu rääkida“? Võib juhtuda, et vanem küll sõnastab kahju endale, kuid see ei ole justkui kooskõlas endas toimuvaga, sest asi pole sugugi alati konkreetselt rahas ega ajas, vaid näiteks kodukorras, mõnes põhimõttes või väärtuses. Näiteks võib vanemal olla peamine hoopis see, et kodus teatud asju ei tehta või lihtsalt see, et lapsed ei kuula sõna. Seega ei ole olemas ühtki ainuõiget mina-sõnumit, toimida saab ikka eneseteadlikkuse kaudu väljendatud mõju „minule“.

Küllap oleks mistahes vanuses lapsele või täiskasvanule lihtsam ja selgem öelda, „ma tahan vaikust, et puhata“, „ma  olen tüdinud sama jutu rääkimisest“ , „ma olin mures, kui sa lubatud kellaajal koju ei jõudnud“ või „mulle on oluline kokkulepetest kinnipidamine“ –  ehk siis mida lapse käitumine minuga teeb, kuidas see mind mõjutab. Nagu öeldud – ei midagi  teise kohta hinnangulist ega tõlgendavat.

Eeltoodu kehtib ka positiivse mina-sõnumi kohta, st ei mingeid hinnanguid teise kohta, olgu ta siis laps või täiskasvanu. Võib ju olla tore öelda ja kuulda, et „küll  sa oled tubli!“ või  „sa oled nii tore ja abivalmis“ ja isegi siis, kui see on tõesti „minu“ (ütleja) arvamus, vaid oluliselt sisulisem ja innustavam, aga ka arendavam on väljendada ka tunnustust mõju kaudu „minule“. Näiteks „olen rõõmus, et sa mulle appi tulid ja nüüd leiame aega ka koos mängida“, „mul on hea meel, et ma ei pidanud täna sulle kordagi meelde tuletama, et aeg on õppima minna“ või „olen uhke, et lahendasid ise keerulise matemaatikaülesande ära“, „mulle on tähtis, et sa rääkisid mulle oma suhetest sõpradega“.

Mina-sõnumi mõjusus seisnebki selles, et ta võimaldab ütlejal olla siiras ja loomulik, jääda iseendaks, aitab vältida asjatuid vaidlusi, toob selgust ja usaldust suhetesse ning on seeläbi emotsionaalselt lähendav.

Allikas: Perekeskus Sina ja Mina, www.sinamina.ee



pood.minulaps.ee - soodsalt kodused asjad tuntud kaubamärkidelt
ABC Design, Angry Birds, Biolatte, Crescent, Cybex, Ecolab, Difrax, Fehn, GloMinerals, Haba, Helmi, Herlitz, Huggies, Lotte, Munchkin, Muumi, Neutral, Shea Mooti, Sonett, Weleda
 

Kommenteeri artiklit

Kommenteerimiseks pead olema sisse logitud

Loeng-vestlusring "Imiku ja väikelapse seksuaalne areng", 23. jaanuar
jaanuar
Seksuaalsus kui inimese olemuse osa on tihedalt seotud lapsepõlves kogetuga. Lähedus, turvatunne, puudutused, aktsepteeriv ja armastav suhtlemine - mida teada, tähele panna, kuidas lapsevanemana käituda?
Näituse „Rätsepmeister Mihkel Bach Pikalt tänavalt“ perepäev 25. jaanuar kell 12.00-16.00
jaanuar
Perepäeval saab aimu, kuidas käisid mehed riides 20. sajandi algul, võimalus on ise riietada mannekeeni. Teada saab, mis on kedrid ja milleks sokihoidjaid kasutati. Õpetatakse ka mõõtude võtmist ning kikilipsu sidumist, valmistada saab nööbiordenit!
Lastedisko Let's Play perekeskuses, 22. jaanuar
jaanuar
Let's Play perekeskus kutsub kõiki lapsi DISKOPEOLE ja VALGUSSHOW-le! 22.01.2014 algusega kell 18.00 ja 19.30. Lapsi ootab haarav programm.
Soojendav tervisenaps viiruste kõrgajal
Esimeste haigusnähtude peletamiseks tasub aeg maha võtta ning kosutada end lõõgastava joogiga. Tervist toov jook soojendab ja ergutab hästi immuunsüsteemi.
Lihtne nipp keerdu läinud turvarihmade tagasi pööramiseks
Kui turvahälli või -tooli rihm kipub sageli keerdu minema, tasub proovida üht lihtsat nippi.