Kui teil on raskusi sellega, et laps õigel ajal hommikul kodunt välja saaks, mõelge oma hommikustest rutiinsetest tegevustest teistmoodi. Mis siis, kui teie peamine töö oleks emotsionaalse sideme loomine? 

Kui laps on väga klammerduv, võib see olla lapsevanema jaoks väsitav. Paljud pelgavad, et ema-isa jala küljes rippuv väikelaps ei saa kunagi iseseisvaks ja neile tundub see olevat lapse poolne manipuleerimine. 

Lapse lõunauni on tähtis ja vajalik, sest uni tagab lapse terve närvisüsteemi ja õppimisvõime. Magamata laps on agressiivsem, vähem keskendunud ja vähem vastuvõtlikum uuele informatsioonile.

Paljud väikelapsed magavad öösiti kas osaliselt või täielikult vanemate voodis. Kui lapsed kasvavad ja hakkavad vanemate voodist haarama liiga suure osa, võib see tekitada ebamugavust. Vanemad lihtsalt ei mahu oma voodisse enam ära ning tüdinevad öisest sahmimisest. 

Teatud vanuses kipub ilmselt enamik lapsi kamandama. See on nende uus avastatud oskus, mida nad üritavad pingsalt testida. Kui kamandamine muutub liiga sagedaseks, on selle reguleerimiseks mõned nipid.

Laps magab umbes 40% oma lapsepõlvest maha, kuid teeb seda väga heal eesmärgil. Lapsevanemad tunnevad pika ja sügava une väärtust. Puhanud laps on rõõmus ja tasakaalukas, ta on uudishimulik ja õpib kiiresti. Korralik uni on lapse füüsilise ja vaimse arengu jaoks väga oluline. 

Liitumaks rühmaga, vajab laps teatud valmidusi. Mudilase mängude keerukamaks muutumine osutab hästi, kuidas sotsiaalsed pädevused tegelikult arenevad. Üheaastase lapse asjade ümber ajamise perioodist areneb neljandaks eluaastaks välja fantaasiarikkad rollimängud. Kõik läbitavad etapid on vajalikud, loomulikud ja neid ei tohiks vanem ise nö kiirendada.
 

Lastehoidu või lasteaeda minek on lapse elus suure tähtsusega muutus. See on keeruline etapp ka lapsevanemale. Lapse kohanemiseks on vajalik lapsevanemate, lapse ja hoidjate koostöö. See põhineb eelkõige vastastikusel usaldusel ja positiivsel suhtlemisel. 

Väikelapseiga – lapse 2.-4. eluaasta - on tore aeg, kus väike inimene avastab ja õpib tundma maailma. See toimub suures osas aktiivse füüsilise tegutsemise kaudu. Mõistetavalt võib see arenguperiood aga lapsevanema jaoks olla väsitav, kuna on vaja pidevalt lapsel silma peal hoida, piire seada, lapse järelt koristada, jne. Mida siis teha, kuidas tulla toime olukorras, kus ei suuda enam nautida lapsega koosolemist, kui tekib kurnatus ning tüdimus või ajuti isegi soov kõigest sellest pääseda?

Aktsepteerides fakti, et laps on kes ta on, kasvatame õnnelikumaid täiskasvanuid. Aitamaks lapsel käiku lasta suuremat osa oma kaasasündinud võimetest, tasub mõelda allpool kirjeldatud soovitustele.

Arengupsühholoogid on üksmeelel selles osas, et kolm esimest eluaastat määravad suuresti edaspidise elukaare kulgu. Esimeste eluaastate jooksul toimub tormiline areng kõikides psüühilise ning füüsilise arengu valdkondades. See areng on kiirem, kui mis tahes hilisemates etappides kogu elu jooksul. 

Lapsevanematena saame palju ära teha, et meie lapsed peaksid nii meist kui ka teistest inimestest lugu ja oleksid teistega arvestavad. Nõuanded on lihtsad, kuid eeldavad, et me kõigepealt ise endale otsa vaatame ja mõtleme, kuidas me käitume. Lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest.

Tänapäeval peetakse head stressitaluvust ning somaatilistest probleemidest pääsemist mingiks eriliseks trumbiks, lausa elementaarseks toimetulekunõudeks. Madal stressitase ning hea pingetaluvus on kujunenud edukuse eelduseks ja ei ole mingeid märke nagu võiks nende tähtsus tulevikus väheneda.

Väikelapse kõne areng algab juba varakult, enne kui seda ise tajume. See läbib mitmeid etappe ning esimeste eluaastate jooksul kujuneb välja kõnelemisoskus. Sorava ja selge kõneni jõudmisel võib osadel lastel tekkida ka takistusi, kuid õigel ajal abi otsides ja teda õigesti toetades, saadakse probleemidest üle.

Lapsevanemad kasutavad tihti ähvardust: "Tee seda või muidu...!" püüdena lapse soovimatut käitumist reguleerida. See on paraku agressiivsusega laetud ähvardus, mis viib hoopis lapse destruktiivse ähvarduse või enesehävitusliku käitumiseni peaaegu viivitamatult - või siis 10-20 aastat hiljem. Rahvusvaheliselt tunnustatud peresuhete autoriteet ja mitmete raamatute autor Jesper Juul avab teema põhjalikult raamatus "Agressiivsus".

Vanemate igaõhtune väljakutse on sageli laste õigeks ajaks ning stressivabalt magama saamine. Seda enam, et hommikuti peab ärkama reeglina varakult (lasteaeda või kooli minek) ning uniste lastega kodust väljumine nõuab suuremat pingutust. Siit mõned mõtted, mida soovitab proovida raamatu "Nututa kasvatus" autor Elizabeth Pantley.

Lapsed segavad teie jutule vahele sellepärast, et kui nad seda teevad, siis te vastate neile. Nad on selgeks saanud, et te olete alati valmis neile vastamiseks oma tegevuse katkestama.

Imikud nutavad ja vahest päris palju. Väikse beebi nutt on paljudele lastevanematele suur katsumus ja frustratsiooni allikas. Raamatu "Nutt ja jonnihood" autor Aletha J. Solteril on sel teemal kindel seisukoht ning tema hinnangul ei tohiks kunagi jätta väikest beebit üksinda nutma.

Lapsevanemad soovivad, et lapsed neid kuulaksid. Paraku väljendavad nad end selliselt, et laps ei olegi võimeline oma vanemat kuulama. 

Lapsed räägivad vahest vanematega halvasti. Nad on ninakad, kasutavad sobimatut kõnepruuki või lihtsalt räägivad vastu, selle asemel, et teha koostööd. Sellise kõneviisiga annab laps vanemale olulise sõnumi.