Pedagoogilised lähenemised
Kuidas innustada lapsi lugema ja kirjutama
Kui lapsed hakkavad lugema ja kirjutama, avaneb nende ees täiesti uus maailm. Informatsiooni allikaid on järsku palju rohkem - poes olevad sildid, ajalehtede pealkirjad, teeviidad jne. Selleks, et innustada lapsi lugema, ei pea alati lähenema väga "teaduslikult". On palju mängulisi võimalusi motiveerimaks lapsi rohkem lugema ja kirjutama.
Lapse oma tuppa saatmine rahunemise eesmärgil mõjub hävitavalt tema enesehinnagule
Löömisega võrreldes tundub laste saatmine oma tuppa inimliku ja aruka võttena. See katkestab halva käitumise. See annab võimaluse maha rahuneda. See pole vägivaldne, kuid ometi pole tegemist optimaalse vahendiga.
Kuidas arendada lastes rahumeelsust
Lapsed vajavad rahulikkust. See loob neile teatud turvalisuse. Rahu ja enese tujude kontrollimine on tähtsad väärtused, mis johtuvad suures osas armastusest ja kodusest atmosfäärist.
Miks on hea, kui laps vaidleb vastu?
Lapsevanema jaoks oleks kahtlemata mugav, kui laps alati temaga nõustuks ja talle kuuletuks. See annab emale-isale hea tunde, et neil on õigus ning et ollakse lapsevanematena õnnestunud. Tegelikult on lapse isiksuse ja mina-arengule pikemas perspektiivis märksa kasulikum, kui ta ei ole alati vanematega nõus, vaid kui ta neile vastu vaidleb.
Pirtsaka sööja kavalusega ületrumpamine
Suurem osa väikelapsi on valivad sööjad vähemalt osa ajast, mõned on seda aga alati. Võimatu on ehk muuta valivat kaheaastatst täielikuks gurmaaniks, kuid olukorda saab kindlasti mõnevõrra parandada.
Mida teha, kui laps vingub?
Lapse vingumine on vanema jaoks äärmiselt kurnav. Vingumine on tavaliselt kõige hullem kolmanda ja kuuenda eluaasta vahel, aga paljud lapsed jätkavad kauem. 
Mida teha, kui laps kardab pimedust?
Paljud lapsed kardavad pimedust, mis väljendub näiteks õhtuti enne uinumist. Et last mõista ja aidata, on Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Õnne Aas-Udam kokku pannud head soovitused.
Kuidas saada lapsega hommikul uksest välja kiirelt ja stressivabalt?
Kui teil on raskusi sellega, et laps õigel ajal hommikul kodunt välja saaks, mõelge oma hommikustest rutiinsetest tegevustest teistmoodi. Mis siis, kui teie peamine töö oleks emotsionaalse sideme loomine? 
Klammerduv väikelaps ei ole ära hellitatud
Kui laps on väga klammerduv, võib see olla lapsevanema jaoks väsitav. Paljud pelgavad, et ema-isa jala küljes rippuv väikelaps ei saa kunagi iseseisvaks ja neile tundub see olevat lapse poolne manipuleerimine. 
Ilma lõunauneta väikelapse õppimisvõime on madal
Lapse lõunauni on tähtis ja vajalik, sest uni tagab lapse terve närvisüsteemi ja õppimisvõime. Magamata laps on agressiivsem, vähem keskendunud ja vähem vastuvõtlikum uuele informatsioonile.
Kuidas saada laps magama oma voodisse?
Paljud väikelapsed magavad öösiti kas osaliselt või täielikult vanemate voodis. Kui lapsed kasvavad ja hakkavad vanemate voodist haarama liiga suure osa, võib see tekitada ebamugavust. Vanemad lihtsalt ei mahu oma voodisse enam ära ning tüdinevad öisest sahmimisest. 
Kui laps kipub liiga palju kamandama
Teatud vanuses kipub ilmselt enamik lapsi kamandama. See on nende uus avastatud oskus, mida nad üritavad pingsalt testida. Kui kamandamine muutub liiga sagedaseks, on selle reguleerimiseks mõned nipid.
Õhtune unejutt on kasulik lapse arengule
Laps magab umbes 40% oma lapsepõlvest maha, kuid teeb seda väga heal eesmärgil. Lapsevanemad tunnevad pika ja sügava une väärtust. Puhanud laps on rõõmus ja tasakaalukas, ta on uudishimulik ja õpib kiiresti. Korralik uni on lapse füüsilise ja vaimse arengu jaoks väga oluline. 
Rühma liikmeks kasvamine ning mängu erinevad etapid
Liitumaks rühmaga, vajab laps teatud valmidusi. Mudilase mängude keerukamaks muutumine osutab hästi, kuidas sotsiaalsed pädevused tegelikult arenevad. Üheaastase lapse asjade ümber ajamise perioodist areneb neljandaks eluaastaks välja fantaasiarikkad rollimängud. Kõik läbitavad etapid on vajalikud, loomulikud ja neid ei tohiks vanem ise nö kiirendada.
 
Soovitusi lastehoiuga kohanemiseks
Lastehoidu või lasteaeda minek on lapse elus suure tähtsusega muutus. See on keeruline etapp ka lapsevanemale. Lapse kohanemiseks on vajalik lapsevanemate, lapse ja hoidjate koostöö. See põhineb eelkõige vastastikusel usaldusel ja positiivsel suhtlemisel. 
Mida teha, kui ei jaksa rüblikuga sammu pidada?
Väikelapseiga – lapse 2.-4. eluaasta - on tore aeg, kus väike inimene avastab ja õpib tundma maailma. See toimub suures osas aktiivse füüsilise tegutsemise kaudu. Mõistetavalt võib see arenguperiood aga lapsevanema jaoks olla väsitav, kuna on vaja pidevalt lapsel silma peal hoida, piire seada, lapse järelt koristada, jne. Mida siis teha, kuidas tulla toime olukorras, kus ei suuda enam nautida lapsega koosolemist, kui tekib kurnatus ning tüdimus või ajuti isegi soov kõigest sellest pääseda?
Aktsepteerides last sellisena kes ta on, saad õnnelikuma täiskasvanu
Aktsepteerides fakti, et laps on kes ta on, kasvatame õnnelikumaid täiskasvanuid. Aitamaks lapsel käiku lasta suuremat osa oma kaasasündinud võimetest, tasub mõelda allpool kirjeldatud soovitustele.
Lapse esimesed eluaastad ja lahusolek vanematest
Arengupsühholoogid on üksmeelel selles osas, et kolm esimest eluaastat määravad suuresti edaspidise elukaare kulgu. Esimeste eluaastate jooksul toimub tormiline areng kõikides psüühilise ning füüsilise arengu valdkondades. See areng on kiirem, kui mis tahes hilisemates etappides kogu elu jooksul. 
Kuidas kasvatada last, kes teistega arvestab?
Lapsevanematena saame palju ära teha, et meie lapsed peaksid nii meist kui ka teistest inimestest lugu ja oleksid teistega arvestavad. Nõuanded on lihtsad, kuid eeldavad, et me kõigepealt ise endale otsa vaatame ja mõtleme, kuidas me käitume. Lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest.
Stressi talumine täiskasvanueas on seotud varajase lapsepõlvega
Tänapäeval peetakse head stressitaluvust ning somaatilistest probleemidest pääsemist mingiks eriliseks trumbiks, lausa elementaarseks toimetulekunõudeks. Madal stressitase ning hea pingetaluvus on kujunenud edukuse eelduseks ja ei ole mingeid märke nagu võiks nende tähtsus tulevikus väheneda.

5 enim levinud müüti lapsekasvatuse kohta

kolmapäev, 18. november 2015
Lapsekasvatuse osas on liikvel kümneid erinevaid lähenemisi ja teooriaid. Sama palju on teada ka müüte, millel ei ole seost tegelikkusega.

1. müüt: jonnivat last tuleb ignoreerida, siis saab ta kiiremini jonniga hakkama.
Vanemad nimetavad jonniks käitumist, mil laps nutab, karjub, viskab end põrandale, lööb ema jmt. Seesugune käitumine on väikelapse (ja vahel ka eelkooliealise lapse) varjatud viis oma hädasolekust ja murest teada anda. Lapse iseendast arusaamise võime ja verbaalne võimekus on alles arenemas. Seega on jonnikäitumine lapse arengujärgust tulenev toimetulematus oma tunnete mõistmise ja reguleerimisega. Lapse suutlikkus oma vajadusi ise ära tunda ja neid rahuldada on piiratud. Ignoreerimise tagajärjel tunneb laps end hüljatuna, probleemi lahenduse poole liikumist aga ei toimu, sest laps üksi ei ole selleks võimeline.

Selles olukorras saab vanem oma last kõige enam toetada oma rahu ja kannatlikkusega. Kui vanem suhtub nuttu mõistvalt ning sõnastab ümber lapse tunded, kogeb laps vanema toetust ja tingimusteta armastust ning emotsioonid jahtuvad. Sealt edasi saab liikuda juba lapse mure lahendamise poole. Vanema toetava käitumise kaudu saab laps kogemuse, et on olemas erinevaid tundeid, kõiki neid võib tunda, neist võib rääkida ja saada teistelt toetust ka siis, kui tuntakse end halvasti. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ise oma emotsioone ning vajadusi mõistma ja neid ka sõnastama. See aitab luua alust lapse tulevasele toimetulekule elus ettetulevate pettumuste ja raskustega.

2. müüt: laps peab õppima varakult oma asju teistega jagama.
Vanemad kohtavad tihti kangekaelset keeldumist, kui üritavad lapsele juba varakult õpetada teistega arvestamist ja asjade jagamist. Õpetama ja suunama peab, kuid kindlasti tuleks arvestada lapse arenguetappi. Väikelaps peab läbima egotsentrilise arenguetapi, enne kui muutub sotsiaalseks olendiks sisemises mõttes. Näiteks võib 2-aastane nutvat mängukaaslast lüüa, et see vait jääks, selmet teda lohutada või talle eelistatud mänguasja anda. Kui väikelaps kedagi ründab, ei saa ta arugi, et ta haiget teeb. Tema soov ei ole valu teha, vaid seista enda eest viisil, mis on talle eakohaselt omane.

Väikelapse mina- ja meie-tunne on alles kujunemas ja eneseregulatsioonioskus vähene. Lapsel on keeruline oodata oma järjekoda, jagada teistega asju, sest tema tahe on esil ja ta alles õpib seda pidurdama. 2-4-aastane vajab aega, et uue grupi ja uute reeglitega kohaneda, tal ei ole piisavalt enesekontrolli ja sisseelamisvõimet ning piisav ei ole ka sõnavara ega väljendusoskus. Selles eas laps jagab asju pigem teatud reeglite omaksvõtust tulenevalt, mitte empaatiatundest. On täiesti tavapärane, et kodus toimib reegel jagada õe-vennaga maiustusi (sest see on juba kinnistunud rutiin), kuid väljaspool kodu võib laps sellest kangekaelselt keelduda (sest rutiin esialgu puudub).

Empaatia tekkimise üks eeldusi on kujutlusvõime, mis on seotud abstraktse mõtlemise võimega, mis väikelapsel on veel vähene, seega ei saa ta olla kuigi osav kujutlema teises toimuvat ega suuda teadlikult teise soovidega arvestada.

3. müüt: lapsi peab võrdselt kohtlema. Kui jagada hüved võrdselt, on see õiglane ja ei tekita kadedust.
Marge Vainre: Igal lapsel on oma eripära, maitse ja eelistused. Meil kõigil on palju erinevaid vajadusi ja need on pidevas muutumises. Erinevas vanuses ja soost lastel ja ka samas vanuses ja samast soost lastel on erinevad vajadused, tunded ja huvid. Seega on üsna ebatõenäoline, et lapsed võiksid tahta kõike võrdselt ja samal ajahetkel.

Õigluse teema võib olla erilise tähelepanu all 5-7-aastastel lastel, kuid ka siis on see kantud pigem soovist, et keegi teine ei oleks parem. Seega vajab laps eelkõige tähelepanu ja kinnitusi, et ta on armastatud ja soovitatav on seda pakkuda nii, et see ei kajastuks vaid asjade võrdse jagamise kaudu.

Kujuteldava võrdõiguslikkuse asemel tuleks igale lapsele jagada tähelepanu just siis ja sellises koguses, nagu see just selles olukorras loomulik: võtta sülle, lohutada, osta midagi toredat või vajalikku jne, kartmata rikkuda võrdsuse põhimõtet. Olulisem kui võrdsus on võimalda lastel tunnetada end isiksusena, kelle vajaduste ja eripäradega arvestatakse.

4. müüt: minu laps on klammerduv memmekas
Kui sümbiootiline ajajärk (sünnist kuni umbes viienda elukuuni) lapse arengus lõpeb, hakkab ta tasapisi aru saama, et ema ja tema on kaks eraldi inimest. Laps tajub esmalt oma füüsilist ning seejärel psüühilist eraldiolekut. Seda protsessi, mil lapsel kujuneb arusaam iseendast, nimetatakse individualiseerumiseks ehk isikupärastumiseks. Eraldumisprotsess kestab kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena hakkab kujunema lapse identiteedi alus.

1,5–2-aastane hakkab tajuma, et ta on omaette olevus, et ema ja teised ei käitu alati oodatult, et tema soovid iga kord ei täitugi. Eraldumine emast on keeruline: laps muutub iga päevaga iseseisvamaks, olles samas väga kiindunud ja sõltuv emast. Vaatamata eneseteadlikkuse kasvule kogeb laps samaaegselt tugevat ebakindlust ja hirmu mahajäetuse ees.

Laps kiindumus emasse muutub oluliselt umbes 1,5-aastaselt, sest laps taotleb lähedust nüüd emotsionaalselt kõrgemal tasemel. See on aeg. mil lapses kujuneb tahe, initsiatiiv, oskus end kontrollida (nt põie- ja soolekontroll). Laps suudab juba mitmeid asju teha ise, oskab tahta ja mitte tahta, ta on järjest nõudlikum, ja nüüd juba mitte ainult ema, vaid ka isa suhtes. Laps soovib, et vanemad osaleksid tema toimingutes, jagaksid tema elamusi. Vanemad, kes jõudsid juba rõõmustada lapse iseseisvumisilmingute üle, võivad sel ajal end tunda hoopis rohkem koormatuna ja ärrituda, kui laps ilmutab tujukust ja ootab iga saavutuse märkamist. Kuna lapse enesetunne sõltub otseselt ema-isa osavõtlikkusest, on ta nõudlik ja klammerduv ning kui temaga pahandada või tõrjuda, on tal seda enam põhjust klammerduda ja oma turvalisusele kinnitusi taotleda.

Selles vanuses lapse kõige suurem hirm on eemalolek lähedastest. Isegi magamaminek võib omandada vanematest lahkumineku tähenduse. Seda hirmu aitab ajutiselt leevendada olukorra kontrollimine seeläbi, et laps püüab panna emme-issi midagi tegema (veel juua, teist unejuttu, veel pissile, uut musi).

Lapse soov saada turvatunnet juurde olukordade kontrollimise kaudu on loomulik. Individualiseerumine on valutum, kui lapsel on piisav kindlustunne, et emme-issi ei kao kuhugi, kui tal lastakse teha ise neid asju, milleks ta juba suuteline on ning kogeda vanemate osalust ja emotsionaalselt kättesaadavust, kui ta neid vajab.

5. müüt: „rahunemistool“ ja oma tuppa saatmine aitab ohjata lapse agressiivsust. Üksi olles mõtleb laps oma halva käitumise üle järele ning saab aru, mis ta valesti tegi.
Lapse mõtlema või rahunema saatmine toolile, oma tuppa või nurka on enamasti karistava mõjuga. Karistus mõjub lapsele läbi hirmu ja mõjutab vaid siis, kui laps seda kardab. Sageli laps kardabki, sest riid ja pahandus, aga eriti hülgamine, on väga hirmutavad. Kuid olukord ise jääb lahendamata – toolile saatja ei saa teada, mis lapse lubamatu käitumiseni viis, mille eest laps seisis, riskides pahandusega. Laps saab aga teada, et tema vajadusi ja tundeid ei mõisteta või et ta on „paha laps“ kui neid kogeb ja enda eest seisab. Veelgi enam, laps saab teada, et temale ei ole lubatud saada pahaseks, olla pettunud, kaitsta end, näidata oma tundeid. Tema ei tohi olla vihane (aga karistaja võib). Laps tunneb alandust ja tõrjutust, sest olukorras, kus tema võitleb oma keeruliste emotsioonidega, teda mitte ei püüta mõista, vaid saadetakse ära.

See on karm karistus tunnete kogemise eest. Laps saab õppetunni, kuid ta ei saa teada, mida ta tohib teha, kui on pahane, hirmul või pettunud. Kui selline praktika jätkub, siis õpib laps peagi oma tundeid eirama, otsib viise, kuidas pääseda karistusest või kujuneb tal väärtusetuse tunne ja oskamatus oma tunnetega toime tulla. Kuigi vanema eesmärk „mõtlema saatmisega“ on olukorda rahustada, sillutab ta teed vastupidisele: lapse tunded kuhjuvad, agressiivsuse ilmingud sagenevad.

Kui vanemad soovivad, et laps käituks teatud viisil mitte karistuse hirmust, vaid seepärast, et see on hooliv ja arvestav suhtumine üksteisega, siis on kõige loomulikum väljendada lapsele, mis oli tema käitumises häiriv ja teha seda minakeeles. Kui soovime kedagi mõista, on parim viis teda aktiivselt kuulata. Laps vajab rahunemiseks kindlustunnet, mitte hirmu. Minasõnumid ja kuulamine on ka väikelapsele mõistetavad ja õpetavad eneseväljendust ning seda, kuidas enda ja teiste vajadustega arvestada.

Rahuneda ja tugevate emotsioonidega toime tulla aitab lapsel (ja igal inimesel) koosolemine kõige lähedasema inimesega, tema toe ja hoolivuse kogemine vaatamata eksimusele. Seega vajab laps, kes on oma vanemate arvates käitunud vastuvõetamatult, ema-isa juuresolekut, luba oma tundeid tunda ja kogeda hoolivust. Tundes end turvaliselt ja mõistetuna, on laps valmis arvestama ka teistega ja koos saab arutleda, kuidas võiks valida teisi käitumisi.

Allikas: Perekeskus Sina ja Mina, www.sinamina.ee



pood.minulaps.ee
 - tuntud kaubamärgid, hea hind
Biolatte, Carriwell, Cybex, Ecolab, GloMinerals, Herlitz, Huggies,Laica, Lavazza, Lotte, Munchkin, Muumi, PlanetBio, Shea Mooti, Solgar, Sonett, Weleda jt
 

Kommenteeri artiklit

Kommenteerimiseks pead olema sisse logitud

Nädalavahetuse meisterdamise tund - isetehtud vurr
Seekord on meisterdamise ideeks lihtsalt teostatav lõbus vurr. Seda saab teha kogu perega ja siis hiljem võistelda, kelle vurr keerleb kõige kauem. 
Liharikas lihtsalt valmiv hapukapsasupp kruupidega
Hapukapsasupp on üks klassikaline toit, mida on väga lihtne teha ning sobib eriliselt hästi keha soojendamiseks praegusel sombusel aastaajal.
Kogupere etendus ´Päkapikk´ üle Eesti, 10.11.-23.12
detsember
Kõige vahvam Eesti kirjanik (Andrus Kivirähk) ja kõige vahvam Eesti näitleja (Jan Uuspõld) jutustavad teile tõelise jõululoo erilisest päkapikust. Eriline on see lugu sellepärast, et sellest loost saate Te teada, kuidas sündis üks eriline päkapikk.
Köharavi - tõhusad looduslikud mähised ja salvid
Peamiseks köha põhjustajaks meie külmas ja niiskes kliimas on infektsioon hingamisteedes ning paraku kimbutab see väga sageli väikelapsi. Terje Tähe ülipopulaarses raamatus "Pereema raviraamat" on väga tõhusad ja lihtsad nipid ka kõige tüütuma köha taltsutamiseks.
Lämbuva imiku aitamine
On oluline teada, kuidas aidata kiiresti ja õigesti oma väikest beebit, kes on endale miskit kurku tõmmanud. Need õnnetused juhtuvad alati ootamatult ning seetõttu peab teadma, mida siis ette võtta.